Meie armastus on tõestus sellest, et vastandid tõmbuvad. Oleme nagu öö ja päev, nagu suvi ja talv. Meid kokku liites saab täieliku kogumi erinevatest omadustest, maitsetest ja värvidest. Koos oleme üks.

Olles koolitanud lugematul arvul pruute teemal “Kuidas 50 abieluaasta järel magamistoas särtsu hoida”, olen ka mina jõudnud abielunaise staatusesse. Mul on pulmapäevast vaid parimad mälestused ja jagan neid lootuses, et pisike romantikapaus sombuses septembrikuus tuletab teile meelde, et love is in the air olenemata aastaajast. Blogi lõpus on video meie kaunist pulmapäevast Innar Huntilt ja järgmises blogis näeb juba muinasjutulikke fotosid Siiri Kumarilt.

Pulmapäeva hommikul äratas mind päike, mis tungis läbi akna ette riputatud pruutkleidist. Olin otsustanud, et tahan teha pulmad MEIE nägu, mistõttu möödus viimane aasta lõigates, kleepides, rannas kive korjates, muretsedes, joostes, nuttes ja karjudes. Olen tänulik kõigile, kes ütlesid mulle, et enne pulmi torma ja muretse palju tahad, aga ära jäta pulmapäevaks endale ühtegi kohustust. Kuigi see tähendas seda, et seisime pruutneitsidega südaööl vastu pulmapäeva Tõrvanina rannas Hiiumaal ja planeerisime tseremooniat, on see soovitus parim, mida ühele tulevasele pruudile anda.

Pulmapäeva ettevalmistused Allika hostelis olid meeldejäävad, hommikul vara valasin päeva esimesed (kuid muidugi mitte viimased) pisarad, kui nägin esimest korda oma pruutneitsisid ja vana plaadimängija hakkas mängima armastuslaule. Ulakale Kaunitarile kohaselt palusin fotograafilt ka mõned vallatud pesupildid, aga neid ma teiega ei jaga, vaid riputan enda magamistuppa. Tseremooniapaika jõudes ja kõiki külalisi silmanurgast nähes oli mul vaid üks mure: “Kas peigmees on juba kohal?”.

Ja siis see algas … pulmamarss pisarate saatel isa käevangus mööda Tõrvanina ranna liivariba. Olen lapsest saati unistanud, kuidas pulmapäeval sammun mööda rannaäärt, aga pidasin seda võimatuks, sest minu teada abiellusid kõik eestlased Õnnepalees. Nüüd, kui sellele uuesti mõtlen, mõistan, et oma unistusi tasub südames kanda. Minnes hiidlasele mehele, oleks patt abielluda kuskil mujal, kui Hiiumaal. Emotsionaalseks muutusin juba esimestel sammudel, kui kuulsin läbi lainetemühina kõlamas pulmamarsi helisid, seejärel päästis pisaratekraani täiesti valla rannal ootavate külaliste hulk ja nende keskel minu imeline mees. Kuigi oleme iga päev ninapidi koos, suutis ta mul jälle jalad nõrgaks võtta – nägin temas jälle seda sama meest, keda esimesel korral, ainult et nüüd ta oli minu – igaveseks. Plaanisin kindlasti jälgida, mis näo kallis mees teeb, kui mind pruudina näeb, kuna olin kiivalt varjanud oma kleiti tema eest. Aga tol hetkel ei olnud mul meeles jälgida tema reaktsiooni, kuna olin ise täielikus ekstaasis tema stiilipuhtast ja sarmikast välimusest.

Jõudnud kalli meheni, avastasin ma, et mööda laudlina turnib alla õnneämblik ja teine siblib meie armsa tseremooniameistri rinnal. See oli saatuse iroonia, kuna ma kardan tohutult ämblikke ja just need pikajalgsed õnne toovad elukad olid ka meie abielu registreerimisele kogunenud. Tegelikult ei jõudnud ma kaua ämblikke loendada, kuna tseremooniameistri esimesed sõnad liigutasid mind nii väga ja ma vaid nutsin. Jõudsin veel mõelda, kuidas kõik videosse jääb ja ma pean ennast kokku võtma. Igatahes oli kõik imeilus ja mingi murdosa sekundi vältel jõudis veel mu peast läbi käia küsimus, et kas kallis mees ikka kindlasti ütleb “jah”, aga juba oligi see öeldud. Kõnest ei mäleta ma muud, kui sõnu “Abielu ei ole saatus, abielu on ühine otsus”.

Edasi läks kõik võluväel. Pean veelkord tänama kõiki abilisi, kes varahommikust hilisööni meie päeva nimel vaeva nägid. Vanade tavade kohaselt pidasid meie pulmarongi kinni maanteeröövlid, kes peigmehel lasid koorelahutaja kokku panna. Mina sain kõrval vaid uhkust tunda. Ristikesed heade soovidega Ristimäele jäetud ja kuuseke abikaasa vanematekodu aeda mulda istutatud, sümboliseerimaks uue pere algust, jätkus sõit Kalana suunas.

Kalana võitis mu südame juba esimesel kohtumisel. See on justkui paik maailma äärel, koht, kus aeg seisab, nii ehe, nii päris. Hõbekala kohvik ja külalistemaja, kämpingud ja paadikuuri restoran – igas neist kohtad sa hiidlaste lahkust ja headust. Pulma märksõnadeks olid loodus ja maalähedus, segatud killukese müstikaga. Tänutäheks korralike laste kasvatamise eest kinkisime vanematele lapsepõlvefotode taaslavastuse. Oma vana perekonnanime kinkisin graveerituna lipsunõelal tagasi vennale, et ta ühel päeval selle oma pojale edasi saaks anda. Peigmees ennustas sukapaelte pealt, et meie esimeseks lapseks saab olema tüdruk. Tegevust ja meelelahutust jätkus südaööni, Hiiu kohalikud naised esinesid kõhutantsuetteastega ja oksjonil müüdi maha Kunksmoori varaait, Mutionu peopakett ja Lambarock. Avavalss sai tantsitud külaliste üllatuseks Metallica “Nothing else matters”i saatel.

Ameerika komme visata sukapaela ja pruutkimpu kõnetas meid rohkem kui pruudipärja mahamängimine, kuna palju põnevam on lasta saatusel otsustada, kes järgmisena abielluda võiks. Usun, et saatus valis välja õiged inimesed. Selles osas, kumb pereliikmetest on laisem või armukadedam ja kõikides muudes elutähtsates küsimustes jõudsime ilusti kokkuleppele, me polnud vaid üksmeelel selle osas, kumb töölt rohkem koju toob (minu töökohta ja kingitusi LELOlt arvesse võttes on segadus arusaadav). Pidu kestis kõige vapramate ja ilusamatega varaste hommikutundideni, Aqua “Barbie girl” tõi tantsupõrandale ka kõige karmimad ja karvasemad mehed. Järgmisel päeval võtsime aja maha ja läksime Läänemaale Altmõisa külalistemajja akusid laadima. Peagi ootab meid ka ees pulmareis Jaapanisse.

Daisi & Henri wedding video from Innar Hunt on Vimeo.

Järgmistel päevadel pidime ikka ja jälle tõdema, et kõik oligi täiuslik. Aasta aega kleepimist, lõikamist, planeerimist ja paanitsemist tasus end kuhjaga ära. Kui me peaksime kõik uuesti tegema, teeks me kõik samamoodi! Kiidusõnu tuli siit ja sealt, küll selle kohta, et seadsime järgmistele paaridele kõrge lati ette kui ka selle kohta, et taastasime inimestes taas usu tõelise armastuse daisi1olemasolusse. 

Pruutkleit: Anna-Bella Salong
Pruudi meik: Raili Salvet
Peigmehe ülikond: Svetlana Hotenko
Lilleseaded ja pruutkimp: Hebe-Kai Kann
Pruutpaari auto: Peeter Kondratjev
Dekoratsioonid: pruut
Paaripanija: Viiu-Marie Rummo
Pulmaisa: Leho Luukas
Fotograaf: Siiri Kumari
Videograaf: Innar Hunt
Peopaik: Kalana sadamaresto
Tervitusjoogid ja pruutpaari majutus: Hõbekala kohvik ja külalistemaja
Pulmatort: Paavli Koogitare
Sõrmused: Juveel OÜ