Kas tead, et taolist küsimust saab küsida ka iseendalt? Mine peegli ette ja küsi endalt: millal me sinuga viimati väljas käisime, ja vaata, mis tunne tekib. Võin pea panti anda, et tekib süütunne iseenda ees, et sa pole iseendale piisavalt tähelepanu pööranud või oled end hoopis unarusse jätnud, unustanud hoolitseda nii oma hinge, vaimu kui ka keha eest.

Moodne maailm paraku räägib katkematut narratiivi sellest, kuidas sinu eluõnn sõltub teisest inimesest, kes peab sind hommikust õhtuni vaid inspireerima ning kõiki su emotsionaalseid vajadusi soojas hoidma. Elizabeth Gilbert on oma raamatus “Abielutõotus” sellest väga tabavalt rääkinud – me ootame teiselt inimeselt tohutult (ja ilmselgelt võimatult) palju, kuid unustame sealjuures ära iseenda kui tõeliselt vägeva inspiratsiooniallika ning oma vajaduste eest ainuisikulise vastutaja.

Iseennast on väga lihtne ära unustada, kui kogu tähelepanu on teisel inimesel. Ometi on suhe iseendaga äärmiselt unikaalne ja seda on võimalik millal iganes taaskord üles ehitada. Nagu iga teine suhe, on loomulikult seegi suhe oma tõusude ja mõõnadega. Teades üldjoontes suhet iseloomustavaid jooni, võib oma suhet iseendaga täpselt samamoodi analüüsida ning leida üles need kohad, kus saaks paremini.

Kvaliteetaeg iseendaga ehk kuidas üksinda koos olla

Oletame, et sul on (või oli) elukaaslane/abikaasa. Kui sinult küsitakse, kas selleks, et see suhe toimiks, peaksite koos kvaliteetselt aega veetma, siis sa noogutad. Otse loomulikult – kui koos ei olda, midagi mõnusat koos ei tehta, siis kaugenetakse teineteisest. Tekib võõrdumine, möödarääkimine, lõpuks tülid. Mis on teisiti sinu suhtes iseendaga? Vastus: mitte midagi. Kui sa iseendaga mõnusalt aega ei veeda ja iseendale üksiolemiseks aega ei võta, siis kaugened sa iseendast. Võõrdud endast, ei kuule enam ennast, hakkad pigem usaldama seda “mida peab”, aga mitte seda, mida räägib sulle sisehääl ja vaist, kuni selleni välja, et sa ei kuula ega kuule enam ennast üldse. Sul on suusad iseendaga ristis ja tagajärjeks on tüli iseendaga, sisemine võitlus, nagu on trendikam öelda. Sassis suhetele iseendaga reageerib ka füüsis, keha jääb haigeks, tekivad igasugused nahaprobleemid ja sügelused, tekib liigsöömine ja alkoholist lohutuse otsimine.

Soovitan siinkohal mõnd läbiproovitud asja, kuidas hakata üksiolemist harjutama.

1. Viis minutit iga päev unistamisele.

Me kõik unistame millestki, kuid enamiku ajast teeme seda n-ö käigu pealt, muude asjade vahel ja need kipuvad olema lihtsalt mõtted, mis lähevad lõpuks meelest. Olgu sul aga päevas 5 minutit sellist aega, kui sa istud maha, haarad märkmiku ja pliiatsi, ning mõtled üht unistust, püüdes seda ka kirja panna. Unista julgelt mina-vormis: mida mina tahan, kuidas ma olla tahan, kes ma olla tahan, kuhu ma minna tahan, mis mulle meeldib … Me oleme unustanud päriselt unistamise, aga unistamine on vahva. Eriti vahva on aga juba nädala pärast lugeda oma seitset unistust! Kirja pandud unistused, mis on läbi mõeldud, kipuvad muide ka täide minema.

Kui unistada ei taha, siis mõtle vähemalt üks päris oma mõte kas või hommikul pärast ärgamist pissile minnes – seegi algus!

2. Viis minutit iga päev oma keha hellitamisele.

Võta end alasti. Kui peegli ette minna ei taha, siis heida voodisse pikali. Sinu kaks kätt on muide väga head silitajad ja masseerijad – paita oma keha, tunneta peopesa all tema kumerusi. Alusta pai tegemisega, liigu ülalt allapoole ja silita üle oma terve keha. Iseenda puudutamine on esimene samm oma kehaga uuesti sõbraks saamisel ja puudutusi vajame me kõik. Täna oma keha selle eest, et ta on sinuga päevast päeva ja aitab sul igapäevatoimetustega hakkama saada. Ilma temata poleks ühtki sinu tegevust, mõtet ega sooritust. Hellitamisega kaasnev sõbrunemine oma kehaga annab palju juurde ka seksuaalsusele, me muutume enesekindlamaks, oleme partneriga julgemad, sest meie keha on meile tuttavam.

3. Õpi oma keha ja tundeid kuulama.

See on tegelikult väga lihtne, ehkki iseasi, kas meile meeldib see, mida ta meile räägib… Lihtne näide – kui pärastlõunasel ajal roidumus peale tuleb, siis on keha väsinud ja vajab tegelikult väikest puhkust. Kahjuks võtame aga suure tõenäosusega sel ajal just ühe kohvi, et seda väsimust peletada. Mõnikord saab end siiski ka töölaua taga korraks välja sirutada ja silmad hetkeks kinni panna või püsti tõusta ja aknast välja vaadata. Või kui tabad end keset jutuajamist kellegagi, et sul läheb ta jutt kõrvust mööda, siis ütleb keha sulle, et nüüd on aeg pausiks ja pisukeseks üksiolemiseks, et oma jõuvarusid taastada. On siiski jumalast okei öelda kellelegi, et peame väikse pausi ja jätkame siis. Need on igapäevased kehasõnumid. Kuid on ka neid hetki, kus keha lärmab juba kõvema häälega ja see on siis, kui jääme haigeks. See pole sõnakõlks, et haigena tööle minna ei ole mõistlik – meie kehal on vaja pikemat puhkust.

Keha kuulamise juurde kuulub orgaaniliselt ka oma tunnete tähele panemine. Me oleme nende eiramises kuldmedalit väärt teinekord, aga suurem osa arusaamatusi tekib sellest, et me ütleme iseendale ei. Huvitav on siinkohal märkida, et kui me näiteks süüa ei taha, siis me ei söö, aga kui meil on millegi suhtes halb eelaimdus, siis me tegutseme sellele risti vastu. Kui sul on halb olla, siis parim viis sellega toime tulemiseks on lasta endal olla. Ükski tunne ega emotsioon ei ole iseenesest halb, et selle teket peaks vältima või olemist kohe “lahendama” hakkama. Mind on aidanud iseendaga rääkimine, kui olen näiteks vihane või kurb. Ma ütlen endale: “Okei, praegu olen vihane. Praegu ongi vihane olemise aeg.” Ise sõnastad selle omale sobival viisil. Sellisel moel saab tunnet teadvustada, ta muutub reaalseks ja nii läheb see ka kiiremini mööda, kui eesmärgiks on ikkagi rahu taastamine hinges.

4. Avasta uuesti midagi OMA.

Mõtiskle, mis on sulle elu jooksul huvi pakkunud. Võib-olla oled kunagi olnud kirglik raamatutelugeja, kuid nüüd sirvid vaid uudiseid. Ehk armastasid kunagi muusikat kuulata, ent teed seda vaid mõnel harval korral. Meil kõigil on siiski midagi päris oma, midagi, mis meile jõudu annab ja rahu toob. Minul on näiteks ajapikku kogunenud mitmeid pleiliste oma lemmikmuusikast, mida ma kuulan just siis, kui vajan iseendaga olemist ja puhkust. Igale poole kiirustavate olenditena on meil isegi rattas olles võimalik leida see hetk: sõidad autoga näiteks kuskile ja paned autos mängima oma lemmikud, või kui tõesti ei jõua raamatute lugemiseni, siis võimaldavad ka audioraamatud korraks aja maha võtmist. Me vajame teistsuguseid ja rahulikumaid vibratsioone igas päevas ja OMA asjaga koos olles on see võimalik.

5. Üksi lõunale kas või kord nädalas.

Oletame, et sul on töökaaslased ja sõbrad ja käid nendega koos väljas ja lõunal. Küllap on paljudel kombeks kõik oma tööpäevade lõunapausid saata mööda kolleegidega. Tuulutad aju, võid mõelda. Kes meist seda ei vajaks? Küsi aga endalt – millal sa viimati üksi lõunal käisid? Kas sa võid öelda, et samasuguse innuga, nagu sa lähed kolleegidega lõunale, käid sa ka iseendaga lõunal? Ilmselt mitte. Tee paar nädalat proovi, kuidas on teadlikult üksi lõunal käia ja võrdle kahte lõunat: kumb lõunapaus sulle suuremat rahuldust lõpuks pakub ja kumma lõunaga sa rohkem puhkad? Ühiskond stigmatiseerib inimesi, kes söövad üksi, aga kui sa oled mõnda aega käinud “iseennast toitmas”, siis sa ei tunnegi end enam imelikult, lihtsalt tuleb peale hakata.

6. Planeeri üks reis – ainult iseendale.

Oletame, et sul plaanis on reisima minna. Lähme! Ikka mitmuses ju, kuis muidu … Aga millal või kas üldse oled käinud reisil üksinda? Üks parimaid viise iseendaga olemiseks on üksi reisima minna. Üksi reisimine on ka üks suurimaid enesekindluse buustijaid, sest võõras ümbruses saame toetuda ainult iseendale ja meie tugevus avaldub niimoodi uue nurga pealt. Me hakkame nägema, et me saame hakkama uues olukorras ja võõraste inimestega. Ise.

Kui ei saa kohe pikka piiritagust reisi ette võtta, siis reis koduvabariigi piires on täiesti arvestatav reis niisamuti. Ka reis lapsepõlveradadele on reis. Ma tean paljusid, kes teevad selliseid trippe, olen isegi neid teinud. Võtavad omale üksiolemise eesmärgil paariks päevaks kodukandis Airbnb’st korterikese ja rändavad veidi minevikus, kohtudes nii uuesti iseendaga.

Kommenteerib psühholoogiline nõustaja ja seksuaaltervise terapeut Diana Leht

Ükskõik millise armastusega on tegu, algab iga armastus armastusest iseenda vastu. Me muretseme kahjuks hirmus palju ja tihtipeale lihtsalt üle, kaasa arvatud ka selle pärast, mida teised küll arvavad, kui sa teed mõningaid tegevusi üksi ja päris iseendale. Taoline mure on asjatu ning muretsemine pole veel kedagi õnnelikuks teinud – kui see aitaks, hakkaks enamik juba kell 6 hommikul muretsema… Mitte kellelgi ei ole õigeid ega valesid vastuseid, niisamuti ei ole retsepti, kuidas olla täiuslik partner, lapsevanem või sõber, ainus, kellega sa päriselt tegeleda saad, oled sa ise.

Proovi minna üksinda kinno või teatrisse, ja selle jaoks ei pea olema teab mis uhkelt riides, mine nii, nagu sulle mugav. Niisamuti pole vaja tähele panna, kui partner selle peale suured silmad teeb, kui sa käid üksi seal, kus norm näeks justkui ette, et käiakse kaksi. Jaluta õues, luba endale massaaži, tee iga päev midagi natuke teisiti – näiteks jaluta teist teed pidi koju või tööle, kuula teistsugust muusikat, arenda ennast.

Kui mõtled, et sul on nii kiire ja sul pole iseenda jaoks aega, siis mõtle uuesti – keegi pole meid n-ö ära tinistanud ega aega meie jaoks lukku pannud. Kõik sõltub tahtmisest elada teistsugust elu ja kõik muutused algavad väikestest sammudest, näiteks kui oled omale võtnud eesmärgiks lugeda iga päev 10 lehekülge, teeb see aastas juba 3600 lk, mis on juba 20 raamatut.

Inimene, kes naudib iseenda seltskonda, hoolitseb oma hinge, vaimu ja keha eest, muutub säravaks, õnnelikumaks ning mõjub ka lähedastele hästi ja inspireerivalt.