Tahad seksi? Aga palun, ent hakkame päriselt rääkima! Kuidas see aga käib?

Naine kurdab, et mees kallistab ja puudutab teda ainult siis, kui soovib seksi saada. Tehes sellest mehega juttu, nähvab mees vastu, et mis asja – kas nüüd peab kogu aeg kallistama või? Tüli majas. Samas tunneb naine end nagu triikraud, keda üritatakse kuumema programmi peale lülitada, ainult et juhe on seina panemata jäetud…

Või tusatseb nurgas mees, kes paneb oma naisele pahaks, et too ei tahagi seksi pärast tööpäeva lõppu, kui söök on laualt koristatud ja lapsed magama pandud. Kui naine jääb minutiga ta kõrval magama, on hommikul kohvilauas süüdistav mees, kes heal juhul arvab, et naine on frigiidne, halvemal juhul aga, et too teda petab. Rääkimata jääb aga, et naine töötab sisuliselt kahes vahetuses, tehes oma päevatööd ning õhtuti kodutöid.

Vaatamata sellele, et ollakse paar, hargneb koduseinte vahel tihtipeale lugu, mis jutustab sellest, kuidas mees ja naine elavad teineteisest mööda, tajudes küll vajadust üksteise järele, ometi suutmata ilma kadudeta neile vajadustele pühenduda. Miks see nii on ja kus asub koodis n-ö viga? Kas midagi saab teha ja kuidas seda teha?

Psühholoogiline nõustaja ja seksuaaltervise terapeut Diana Leht on nõustanud paljusid Eesti paare ning oma praktika põhjal toob ta välja nii mõnegi mõtteainet pakkuva punkti, mis paaridel tegemata jääb, ja mis hilisemas elus kasvavad probleemideks, mille ühiseks nimetajaks võib pidada mõistmatust teise suhtes.

Lapsepõlvest saadud peremudel määrab nii mõndagi

Me tuleme suhtesse alati mingi pagasiga. Kuigi kooselu lörri minemise põhjuseks tuuakse noort iga ja teadmatust selle kohta, mis kooselu näol ees ootab, ei vasta see Diana Lehe sõnul siiski päris tõele. Olgugi, et abielludes saame abielutunnistuse kätte enne, kui abielu õieti alatagi jõuab, arvame, et saame hakkama – heas usus ja noorusuljuse najal sammume me aga koosellu nende teadmistega, mille me lapsepõlvest kaasa saime. “Lapsena nähtud ja alateadlikult eeskujuks võetud ema-isa kooselu mudel on meil aga väga erinev,” tõdeb Leht. Nagu ka seegi, kui üles kasvati ühe lapsevanemaga peres. Nii ongi, et mõne aasta möödudes tekivad kooselus esimesed tõsisemad lahkhelid ja möödarääkimised, kuni selleni välja, mil maad võtab tunne, et kuidas küll ometi on su kõrvale sattunud kaaslane, kes sind kohe üldse ei mõista. Või kellest sa ise tuhkagi aru ei saa.

“Suhte alguses võiks kindlaks teha teise inimese lähedusvajaduse,” soovitab Leht. Kuigi informatsioon selle kohta, millega partneri ema-isa tegelesid ja kuidas elasid, on küll oluline, siis tuleks tema sõnutsi uurida kindlasti ka seda, milline oli kaaslase vanemate suhe. Kas ta nägi neid käest kinni hoidmas, kallistamas, suudlemas, õrnusi jagamas või oli tunnistajaks suhtele, kus lihtsalt eksisteeriti teineteise kõrval. “Paraku tulevad paljud mehed-naised peredest, kus ema-isa üksteist väga ei puudutanud,” nendib ta. Nii ei maksa ka oma kooselus kisa tõsta, kui naisele näiteks ei meeldi, kui teda selja tagant krabatakse või tagumikku patsutatakse, sest tõenäoliselt ei meeldinud see ka naise emale või ei tehtud seda tema kodus nii.

Kui naine tahab, et tema mees teda ka seksisoovi välisel ajal kallistaks ning mees selle peale kohmetub, siis tuleb aru saada, et tõenäoliselt tuleb naine kodust, kus ema-isa puudutasid teineteist tihemini, ja mees taolisest, kus puudutusmudel oli teistsugune. Teineteise puudutamine on aga oluline läheduse looja ja hoidja, nagu ka suudlemine, mis kipub lähedusdefitsiidis suhtest esimesena kaduma, tõdeb Leht.

“Kallis, meil on vaja rääkida” ehk kui rääkida ei oska, siis seda saab õppida

Mida siis teha? Kas leppida sellega, et me oleme erinevad inimesed suhtesse tulles või võib kuidagi keskpõrandal ka kokku saada?

Diana Leht soovitab hakata omavahel päriselt rääkima – nii äraleierdatult kui see ka ei kõla. Üksteisega rääkimine on aga siiski kunst, mida kõik ei valda, sest lapsepõlvest kaasa saadud peremudel on meil erinev. Samas ei vabanda möödarääkimist enam ka millegagi – meil on palju kursusi, kus saab õppida õigesti rääkimist.

Paraku on enamik rääkimisi omamoodi võimuvõitlused, kus ühe sõna peab jääma peale või tema hääl kaugemale kostma. Leht soovitab endale sõnastada oma eesmärgi – kas tahad suhtes tõepoolest võimu näidata või suhet parandada. Me peaksime õppima rääkima võimuvõitluseta, nii et me teist ei solva ega ise ka solvu, niisamuti on rääkimise jaoks vaja luua ka vastav õhkkond.

Paraku algab suur osa jutuajamisi naise lööklausega: “Kallis, meil on vaja rääkida!”, mille peale mees end automaatselt kapslisse tõmbab ja põhjusega, sest midagi head (või eriti oskuslikku) sealt nagunii ei tule.

Kui öelda teisele, et puuduta mind ka päeva jooksul, aga mitte siis, kui ainult seksi tahad, siis teisel ei pruugi see sugugi niisama lihtsalt tulla, aga rääkimine aitab. Kui selgitada partnerile täiesti ausalt, miks see sulle oluline on ja miks sa seda tahad, siis on võimalused olukorra muutmiseks suuremad, märgib Leht. Kui mees sealjuures asja oma vaatevinklist ausalt selgitab, võib naisele ka järsku selgeks saada, et tema arusaam mehe käitumisest ei pruugi üldse tõele vastata. “Me elame mingis filmimaailmas, kus asjad käivad teatud etteantud stsenaariumi järgi, ent päriselu on midagi muud,” ütleb Leht. Nii küsibki ta tihtipeale nõustamisele tulnud paaridelt, et kas nad on kunagi näiteks teineteiselt küsinud, mis siis saab, kui perre sünnivad lapsed, mille tagajärjel on enamasti naine nädalate kaupa magamata. Füüsilist lähedust ei saa ehitada ilma emotsionaalse läheduseta ja seda rääkimine loobki.

Me oleme ikkagi erinevad inimesed. Mees ja naine on erinevad. Sõnakasutus ja sõnatundlikkuski on inimestel erinevad. Aga nagu öeldud – rääkimist saab õppida.

Omavahel rääkimist ei saa kunagi olla liiga palju ja rääkimine ei tähenda ka ainult probleemide lahendamist. Sõnadesse tuleb panna ka häid emotsioone ning neid teisele jagada. Kui mees ütleb korra elus naisele, et ta armastab teda ning lähtub mehelikul moel tõsiasjast, et kui armastuse osas peaks midagi muutuma, siis annab ta sellest naisele teada, on seda ilmselgelt liiga vähe. Me vajame pidevalt ka sõnades teise kinnitust, et me oleme talle kallid.

Mehed ei mõista tihtipeale naise stiihilist loomust ja seda, et naine skaneerib oma meest pidevalt, ükskõik milline nende suhe ka parasjagu on, sest naise ürgne loomus tahab kindel olla, et valitud mees on talle jätkuvalt sobiv. Kui mees seda aktsepteerib ja endast välja ei lähe, siis on tegu naise silmis hea ja tugeva mehega. Lehe sõnul tulebki üksteise juures aktsepteerida seda, et me tunnemegi oma partneri suhtes kogu aeg vastakaid tundeid ja see ei kehti ainult naiste kohta.

Lähedussuhet tuleb ehitada iga päev, kus mõlemal poolel on oma tähtis roll. Kõige selle juures tuleb aga kõigepealt ehitada üles unikaalne suhe iseendaga. “Kõik, mis meid partneri juures segab või ärritab, on mingisugune vana isiklik valu,” selgitab Leht ja lisab, et enamasti on ka valesti lahendatud probleemid mingid mälestusmudelid, mida me endaga kaasas kanname. Nii ei ole ime, et kui tüli majja tulles üks end teise tuppa lukustab, sest ta ei oska muudmoodi. Miks me teatud olukordades just nii käitume, miks on meie reaktsioonid just sellised – need ongi need miksid, millele me iseendaga peeglist tõtt vaadates samuti vastata peaksime suutma. Rääkimata rääkima õppimisest.

Kui see teema sulle huvi pakkus ja sa tahaksid rohkem teada, siis tule meie uutele koolitustele, mida viib läbi Diana Leht. Seksuaalsuse ABC eraldi nii naistele kui ka meestele ja varsti ka paaridele. Algavad koolitused leiad SIIT.

Loe ka blogi “Millal me Sinuga viimati väljas käisime…”