Reaalne elu ei ole nagu filmis – see on midagi palju paremat!

Küllap mäletavad paljud oma lapsepõlveunistusi, mis puudutasid armumist ja suhet printsiga valgel hobusel. Et kord ta tuleb ja päästab su ära su igapäevajamade juurest, viib sind romantilisse kohta, kus te abiellute ja elate õnnelikult elupäevade lõpuni. Need unistused on andnud meile terveks eluks kindlasti tiivad püüelda kõrgemale, kaugemale ja paremate lähisuhete poole. Iga naise unistus on kohata kord sellist partnerit, kelle juuresolekul ununeb kõik muu. Me oleme naistena aga ka oskuslikud enesesaboteerijad, sest vaata, kuidas me mõtleme ja räägime, isegi kui meie kõrvale on tulnud just nimelt see, keda me oleme kõik need aastad oodanud. Mõned näited, mis iseloomustavad ilmekalt seda, kuidas me ei suuda hetkes viibida, ammugi seda nautida.

Me mõtleme kogu aeg tulevikule…

Pole vist kedagi, kes ei teaks “Viimsest reliikviast” pärit Agnese õhkamist Gabrielile “Mis meist saab?”. Kaks lausa muinasjutuliselt kaunist inimest lamavad maailma kõige romantilisemas kohas teineteise kaisus võiks olla just see hetk, kus see küsimus võiks jääda küsimata. Sest see on hetk, millest iga naine unistanud on – TEMA prints on viinud ta ära kõige juurest ja võtnud ta kaissu, oma tugevate käte vahele ja pühendanud oma tähelepanu ainult talle. Võib-olla seisatas nende jaoks korraks aeg siis, kui naine lasi end vabaks, kuid liikus jälle edasi, kui ta küsis mehelt, mis tulevik toob. Gabrieli “ma ei tea” oli ainus aus vastus, mida antud olukorras öelda. Sest me tõepoolest ju ei tea, mida tulevik toob – tulevik on tume kõigi jaoks.

Me oleme kõvad enesesaboteerijad…

Kui juhtub, et me kohtume inimesega, kellega koosolemine on puhas õnn ja rõõm, siis sigineb meie sõnavarasse fraas “liiga hea, et olla tõsi”. Mida me aga sellega nüüd päriselt ütleme? Et õnn pole meie jaoks? Et me pole väärt seda, mis toimub? Või et raudselt läheb see hetk mööda? Niimoodi rääkides sätime end alateadlikult millegi tavalisema ja ilmselgelt antud õndsa hetkega võrreldes kehvema ootele. Elu ju näitab, et “pill tuleb pika ilu peale”…, järelikult ei saa igaks juhuks olla kogu aeg liiga hea. Kõik ju teavad, et esimese armumise järel ei saabu mitte teine ega kolmas armumine, vaid hall argipäev.

Me keelame omale naudingut…

Ma olen sageli tabanud ära mõne õnnehetke, kus peas pole ühtki segavat mõtet ja ma lihtsalt naudin. Olen omas kookonis, hetke pehmes paituses ja kui hästi läheb, siis hõljun selles tundes mõnusasti terve päeva ja pikemaltki, kui lasen endal lihtsalt olla. Mõnikord on mehe kaisus selline hetk, kus aeg seisab, teinekord olen üksi ja naudin iseolemise aega ja mõtteid, mis tekivad. Vahel õnnestub see kõik imeliselt – see hetke nautimine. Mõnel juhul aga kuuled kuklas mingit vastikut pirinat “naudi, kuniks antakse”. Kui see pirin tugevamaks paisub, siis kõlab see nagu ähvardus, igal juhul saab aga sulle selgeks, et see hetk lihtsalt pudiseb käest ja läinud ta ongi… Kummalisel kombel me kipume naudinguhetke piirama, kui sellel on algus, siis järelikult peab sel olema ka lõpp-punkt. Loogiline ju! “Kõik läheb ju mööda!”

Kui kaunis hetk on sülle kukkunud, siis kuidas seda nautida?

Mis asi see siis on, mis hoiab meid tagasi ega lase nautida tõeliselt elusolemise hetki? Miks me kardame, et iga asi saab kord otsa (muide saabki, kui niimoodi masohhistlikul kombel end keelata pidevalt)?

Ma olen saanud end hetkesse ühe imelihtsa küsimusega, mida küsida endalt just siis, kui käes on moment, mille tahaks seisma panna. Kui su elu oleks praegu selline, nagu sa tahaksid, siis milline see oleks? Ja kui ma vastan endale, et mu elu ONGI praegu selline, nagu ma tahan, siis jääbki hetk seisma. Ta jääb seisma selleks, et me võiksime end üksteisele pühendada, et ma võiksin näha oma silmaga, et just seda olen ma oodanud ja tahtnud. See ongi SEE.

Veel üks vabastav mõtteharjutus

Ühtpidi me mõistame, kui SUUR on minevik, seda on vanemaks saades aina rohkem: meil on meenutused, mälestused, me räägime, mis oli, jagame kogemusi. Me olemegi üks minevik. Olgugi et oleme vaid ainult tagantjärele targad, tahame uskuda, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta… Ülikummaline on aga see, et kuigi minevikukogemus vastavat edu pole toonud, algab meil ikkagi igal esmaspäeval uus elu või vähemasti dieet.

Mineviku ja tuleviku vahel on aga olevik. Äkki see ongi siis kõige targem hetk? Sa oled sinna toonud oma õppetunnid ja kasulikud kogemused, mille najal võid luua täiesti objektiivse oleviku. See ongi su elu, nüüd ja praegu, imeline võimalus. Tulevikust pole meil ju nagunii midagi õppida veel.

Ja see pole veel kõik …

Kumb neist lausetest kõnetab sind rohkem:

“Me elame ainult ühe korra ja siis sureme”

“Me sureme ainult ühe korra, aga elame kogu aeg”

Harjutamine teeb meistriks

Diana Leht, psühholoogiline nõustaja ja seksuaaltervise terapeut

Inimesed ei oska olla hetkes, ja kui mõelda praegusele olukorrale, kus aega on paratamatult rohkem käes, et kui see olukord ka hetke ei too, siis kas on üldse midagi, mis toob… Fakt on see, et mõtted segavad – inimesed ei tule peast südamesse. Harva mõistetakse, et mis möödas, see läinud, mis tuleb, seda veel ei tea ning ainus, mis meil on, ongi siin ja praegu. Kurb on vaadata, et me oleme harjunud takerduma pealesurutud tobedatesse ideedesse ega saa neist välja. Tõepoolest on nii, et kui praegu on mõnus, siis kohe-kohe on mitte mõnus, ehk et igaks juhuks ei naudi siin ja praegu olekut, sest see ju läheb mööda. Ent kõige harmoonilisem ongi just praegune hetk, kus kõik on tasakaalus.

Soovitan siin lähtuda ka meie teisest käibetõest: harjutamine teeb meistriks. Hetkes olemist saab harjutada, kui tunned selle hetke ära, siis lihtsalt luba endal seal olla. Teadvusta, et see ongi nüüd SEE hetk, ja ole, lihtsalt ole.